Kuressaare kõige tuntum ja kahtlemata väljapaistvaim ajalooline ehitis on piiskopilinnus – muljetavaldav kindlus, mis on säilinud pea muutumatul kujul juba keskajast saadik. Ent Kuressaare ei piirdu vaid lossiga. Siin leidub rohkelt huvitavaid, omanäolisi ja ajalooliselt olulisi hooneid, mis räägivad omaaegsetest linnakodanikest, aadlikest ja Saaremaa ühiskonna arengust laiemalt.
Et Kuressaare silmapaistvatele hoonetele rohkem tähelepanu pöörata, on välja valitud 20 huvitava ajalooga maja, millele paigaldati mõnda aega tagasi eesti- ja inglisekeelsed infotahvlid. Lühikese ülevaate neist põnevatest hoonetest oleme just Sinu jaoks kirja pannud – aga kui soovid rohkem teada ja ise nende lugudele lähemale astuda, siis võta ette üks mõnus jalutuskäik Kuressaare vanalinnas ja mine kae asja oma silmaga.
Kuressaare Raekoda
See ajalooline hoone on üks Kuressaare vanalinna arhitektuuripärle, mille ajalugu ulatub tagasi 17. sajandi keskpaika. Varabarokses stiilis raekoda hakati ehitama aastatel 1654 – 1670 Rootsi riigimehe ja krahvi Magnus Gabriel De la Gardie algatusel. Hoone arhitektuuriline visioon sündis krahvi tellimusel koostatud eskiiside põhjal, mille täpsemaid ehitusplaane joonestas Elbingist (tänapäeva Elbląg Poolas) pärit arhitekt Franz Stimer.
See esinduslik hoone oli algselt rajatud linnavalitsuse tarbeks ja kandis läbi sajandite olulist rolli linna haldus- ja avalikus elus. Kahjuks tabas Kuressaaret 1710. aastal laastav tulekahju, mis hävitas suure osa linna hoonestusest – sealhulgas ka raekoja, mis põles peaaegu täielikult maha.
Hoolimata kahjustustest otsustati see tähtis hoone taastada. Taastamistööd viidi lõpule 18. sajandi lõpus ning alates 1788. aastast kuni 1879. aastani täitis hoone taas oma esialgset funktsiooni raekojana, olles Kuressaare linna halduselu keskpunktiks.
Tänapäeval on see ajalooline hoone üks silmapaistvamaid näiteid Kuressaare vanalinna arhitektuuripärandist ning meenutus linna rikkalikust ajaloost Rootsi-aegse halduskeskusena.
Aadress: Tallinna 2
Pritsumaja
1868. aastal ehitati Kuressaarde, kohaliku vabatahtliku tuletõrjeühingu algatusel ja eestvedamisel, raekoja vahetus lähedusse kivist pritsikuur. See hoone täitis olulist rolli linna tuletõrjesüsteemis, pakkudes varjualust nii tuletõrjevarustusele kui ka hobuvankritele, mida kustutustöödel kasutati. Aastaks 1882 lisandus kivist kuurile puidust torn, mille eesmärk oli eelkõige võimaldada paremat vaadet linnale ja märgata võimalikke tulekahjusid varakult.
1912. aastal viidi hoones läbi põhjalik rekonstrueerimine, mille käigus kaasajastati nii sisemine ruumilahendus kui ka tehniline varustus. 1958. aastal tehti veel üks märkimisväärne muudatus, kus senise puittorni asemele rajati uus torn. See uus konstruktsioon oli tõenäoliselt vastupidavam ja sobivam kaasaegsete tuletõrjevahendite ning töömeetodite kasutamiseks.
Tänasel päeval ei täida endine pritsikuur enam oma algset funktsiooni, kuid hoone ise on säilinud ning seal tegutseb pubi nimega Pritsumaja.
Aadress: Tallinna 4
Turuhoone
Kuressaare turuhoone on üks vanimaid säilinud kiviehitisi linnas. Selle hoone rajamine ulatub tõenäoliselt 17. sajandi teise poolde, mil Kuressaare, toona veel Arensburg, oli tähtis haldus- ja kaubanduskeskus. Ehitise esialgne funktsioon pole täielikult teada, kuid ajaloolaste hinnangul võis see algselt olla seotud militaarse või haldusliku tegevusega.
1710. aastal tabas linna ulatuslik tulekahju ning hoone sai tugevalt kannatada. Suurem osa linnast, sealhulgas see hoone, hävis või muutus kasutuskõlbmatuks. Taastamistööd venisid mitmeid aastakümneid, osaliselt piirkonnas valitsenud poliitilise ebastabiilsuse ja rahapuuduse tõttu. Alles aastatel 1748 – 1759 viidi läbi põhjalik rekonstrueerimine, mille käigus hoone taastati ja kohandati uutele vajadustele.
18. sajandil leidis hoone uue rolli mitmete tähtsate riigiasutuste kohana. 19. sajandi alguses muutus hoone kasutus veelgi ning sinna rajati sõjaväelaste orbude varjupaik. 19. sajandi keskpaigaks oli hoone saanud osaks Kuressaare hobupostijaama kompleksist.
Hoolimata korduvalt muutunud funktsioonidest, on turuhoone jäänud linnaehituslikult silmapaistvaks ja ajalooliselt kõnekaks mälestiseks, mida saab uudistada ka tänasel päeval.
Aadress: Tallinna 5
Vaekoda
Kuressaare vaekoda, üks linna vanimaid ja silmapaistvamaid ajaloolisi kiviehitisi, valmis 1663. aastal krahv Magnus Gabriel de la Gardie korraldusel. Vaekoda, mille arhitektuuris domineerivad varabaroksed jooned, oli oma ajastule iseloomulik soliidne ja esinduslik ehitis. Hoone eesmärk oli kaubavahetuse reguleerimine ja kontroll, sest siin kaaluti kõiki linna toodud kaupu, et tagada ausad mõõdud ning koguda linna- või riigilõive.
18. sajandi keskpaigas vaekoda pikendati, tõenäoliselt seoses vajadusega mahutada rohkem ruume nii kaubakontrolli kui ka muude linnavalitsemisega seotud funktsioonide tarbeks. 1830. aastateni kasutati vaekoda vahtkonnahoonena, mis tähendas, et seal paiknesid linna julgeolekut ja korda tagavad üksused. 19. sajandi teisel poolel leidis hoone uue kasutuse hobupostijaamana ning 20. sajandi algusest on vaekoda olnud kasutuses mitmesuguste kaupluste ja äripindadena.
Tänasel päeval asub vaekojas restobaar WAAG.
Aadress: Tallinna 3
Allimanni (Pallopsoni) maja
Kuressaare vanalinnas asuv ajalooline hoone, mida rahvasuus tuntakse Allimanni või Pallopsoni majana, valmis tõenäoliselt 1899. aastal. Sellele viitab tuulelipule paigutatud aastaarv, mis kaunistab hoone pilkupüüdvat kellatorni – detaili, mis annab ehitisele nii arhitektuurilise väärikuse kui ka ajaloolise tähenduse. Torn ise, oma elegantsete proportsioonide ja silmapaistva asukohaga, on kujunenud justkui hoone visiitkaardiks ning üheks äratuntavamaks maamärgiks linnapildis.
Hoone on oma arhitektuurilt iseloomulik hilisajaloolisele linnahoonele, mille ehituses on tunda 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse eklektilisi jooni – näiteks fassaadi sümmeetria, kaunistatud aknaavad ning detailirohke puitorn.
Majas elas ja töötas kellassepp Emil Ferdinand Allimann, kelle järgi hoone esialgu rahvasuus nime sai. 20. sajandi esimesel poolel jätkas hoones tegevust teine tuntud kohalik kellassepp Jaan Pallopson, kelle nimi kinnistus samuti rahvapärasesse mälusse.
Aastakümnete jooksul on see hoone olnud vaikivaks tunnistajaks linna muutuvatele aegadele – alates tsaariajast, läbi kahe maailmasõja ja nõukogude perioodi kuni tänapäevani välja. Kuigi hoone funktsioonid on ajas muutunud, on ta säilitanud oma ajaloolise iseloomu ja rahvapärase nime.
Tänapäeval on Allimanni/Pallopsoni maja osa Kuressaare vanalinna kultuuripärandist ning hoones asub Pallopsoni disainipood.
Aadress: Kauba 1
Rüütelkonna hoone
18. sajandil rajas kaupmees Gustav Adolph Dellingshausen elumajana hoone, mis paiknes Kuressaare kesklinnas ning kandis sel ajal endas tüüpilist ajastule omast linnakodaniku arhitektuuri. Tegemist oli soliidse ning esindusliku hoonega, mis peegeldas selle omaniku jõukust ja ühiskondlikku staatust.
19. sajandi alguses muutus hoone otstarve oluliselt, kui Saaremaa rüütelkond otsustas selle ära osta ning kohandada enda esindusruumideks. Rüütelkond, kes koondas saare aadlikke ning täitis tähtsat rolli kohaliku haldus- ja ühiskondliku elu korraldamisel, vajas väärikat ja esinduslikku hoonet oma koosolekute ja ürituste tarbeks. Aastatel 1830 – 1840 toimusid hoones renoveerimistööd, mis hõlmasid nii sisemisi kui ka väliseid muudatusi ja mille tulemusel omandas hoone klassitsistliku ilme.
1912. aastal toimus taas oluline muutus hoone omandisuhetes: see müüdi Kuressaare aadliklubile Ressource. Pärast Eesti Vabariigi väljakuulutamist ja 1920. aastal toimunud maareformi muutus hoone järjekordselt omaniku ja funktsiooni poolest. Selle ostis Saare maakonnanõukogu, mis kasutas hoonet kohaliku omavalitsuse ja haldusasutusena. Nii jätkus hoone kasutus avalike ja kogukondlike eesmärkide täitmisel, muutes selle oluliseks sümboliks Saaremaa haldus- ja ühiskonnaelus.
Ka tänapäeval on hoonel oluline roll Saaremaa haldus- ja ühiskonnaelus – seal asuvad Saaremaa Vallavalitsuse ruumid.
Aadress: Lossi 1
Kuursaal
Aastatel 1888–1889 rajati Kuressaare lossiparki silmapaistev ja tollase ajastu vaimule vastav kuurhoone, mida tunti kuursaali nime all. Selle muljetavaldava hoone ehitamise eestvedajaks oli kohalik apteeker Robert Heinrich Fliess, kelle eesmärgiks oli muuta Kuressaare atraktiivseks kuurordiks, võttes eeskujuks Lääne-Euroopa tuntud suvitus- ja ravikuurordid.
Kuursaali rajamine ei olnud pelgalt ühe hoone ehitamine, vaid selle ümber kujundati ka kogu lossipark uue funktsiooni ja ilme kohaselt. Pargialale loodi jalutusteed, istutati dekoratiivtaimi, püstitati pinke ning valgustuslahendusi, mis ühtekokku lõid meeldiva ja esindusliku miljöö suvitajatele ja kohalikele elanikele. Kuursaalist koos ümbruskonna pargiga kujunes kiiresti välja linna kultuuri- ja seltskonnaelu keskpunkt.
Kuressaare kuursaal ei olnud lihtsalt arhitektuuriliselt kaunis hoone – see oli funktsionaalne ja elav kohtumispaik. Seal toimusid regulaarselt kontserdid, milles esinesid nii kohaliku kui ka mandri kultuurielu tipptegijad. Lisaks muusikale toimusid kuursaalis ka teatrietendused, kirjandusõhtud, kunstinäitused ja muud kultuuriüritused, mis rikastasid märgatavalt linna vaimuelu. Samuti oli kuursaal populaarne sotsialiseerumise paik, kus said kokku kuurordi külalised, kohalik eliit ja intellektuaalid.
Kuursaali rajamine tähistas olulist verstaposti Kuressaare arengus tervisekuurordi ja kultuurilinna suunas. See aitas tugevdada linna mainet meeldiva ja elegantse suvituskohana, kuhu kogunesid inimesed üle kogu Eestimaa ning ka kaugemalt.
Ka veel tänasel päeval seisab ta uhkelt linnapargis ning suviti toimetab seal populaarne kalarestoran Ku-Kuu.
Aadress: Lossipark 1
Veski
Ettevõtlik ja edumeelne saarlane Johan Friedrich Trei rentis 1897. aastal Kaarma-Suuremõisalt maatüki. Maatükk asus Kuressaare lähedal, tuultele avatud kohal. Just sellele krundile otsustas Trei rajada moodsale ajale ja Euroopa eeskujudele vastava tuuleveski.
1899. aastal valmiski Hollandi tüüpi tuuleveski, mis erinevalt traditsioonilistest pukktuulikutest oli kiviseintega hoone ja pöörleva katuseosaga. Hollandi tüüpi veski oli sel ajal innovaatiline ja silmapaistev ehitis Saaremaal.
Veski kasutusotstarve oli eelkõige vilja jahvatamine, mis oli kohaliku majanduse ja talupidamise seisukohalt ülimalt oluline. Johan Friedrich Trei juhtimisel töötas veski edukalt üle kümne aasta, teenindades nii ümbruskonna talusid kui ka linna elanikke. 1912. aastal otsustas Trei oma ettevõtte müüa ja loovutas veski uutele omanikele. Edaspidi muutus veski kasutus vähemaktiivseks, kuni see aja jooksul tegevuse lõpetas ja jäi mõneks ajaks unarusse.
1970. aastatel otsustati ajalooline tuuleveski taaselustada. Aastatel 1970 – 1974 viidi läbi põhjalik restaureerimistöö, mille käigus taastati veski ajalooline välisilme ja konstruktsiooniline terviklikkus. Restaureerimise eesmärgiks ei olnud aga ainult hoone säilitamine kui ajaloomälestis, vaid ka selle taaselustamine kaasaegses võtmes. Veski kohandati uueks funktsiooniks – sinna rajati kohvik, mis andis hoonele uue elu ja muutis selle populaarseks külastuspaigaks nii kohalike elanike kui ka turistide seas.
Tänasel päeval asub seal Saaremaa Veski elamusrestoran, mis kostitab maitsvate söökide ning pererahva poolt toodetud majanapsidega.
Aadress: Pärna 19
Pargivaksal
Esimese maailmasõja keerises, 1917. aastal, rajas Saksa sõjavägi Kuressaare linna jaoks olulise taristuprojekti – kitsarööpmelise raudtee, mis ühendas linna keskust Roomassaare sadamaga. Selle raudtee rajamise tingisid eelkõige logistilised vajadused: oli tarvis kiiresti ja tõhusalt transportida nii kaupu, suvitajaid kui ka sõjaväelasi sadama ja linna vahet.
1924. aastal ehitati Allee tänava äärde uus jaamahoone, mis pidi teenindama just neid reisijaid, kes liikusid suvituslinna südamiku ja sadama vahel. See elegantne ja linnaruumi sobituv väikejaam sai rahvasuus kiiresti hüüdnimeks Sussivaksal. Nime päritolu kohta on mitmeid tõlgendusi – ühe versiooni järgi viitas see mugavale, rahulikule reisile, mida võis „sussides“ ette võtta; teise järgi lihtsalt jaamahoone tagasihoidlikule mõõdule võrreldes suurte vaksalitega mujal.
Kuigi hiljem, koos autotranspordi ja uute logistikavõimaluste arenguga, kaotas raudtee oma endise tähtsuse ning suleti, elab selle mälestus edasi nii kohalikus pärimuses kui ka linna ajaloolises ruumiloos. Sussivaksal, oma humoorika nime ja nostalgiaga, on jäänud sümboliks ajastule, mil rong sõitis aeglaselt, suvitajad kandsid valgeid rõivaid ja Kuressaare oli kogu oma hiilguses üks Eesti hinnatuimaid kuurorte.
Tänasel päeval leiab endinde pargivaksal kasutust peamiselt suvel, mil seal tegutsevad erinevad suvekohvikud.
Aadress: Allee 8
Lossipark
1861. aastal alustati linnapea Hugo von der Borgi eestvedamisel ambitsioonikat linnapargi rajamist, mille eesmärgiks oli muuta kunagine kindluse esplanaad kohalike elanike ja külaliste jaoks meeldivaks ajaveetmiskohaks. Pargi planeerimine ja kujundamine toimus läbimõeldult, pöörates tähelepanu nii haljastusele kui ka meelelahutusvõimalustele. Esimeste rajatistena kerkisid parki suvekohvik ja kõlakoda, mis pakkusid inimestele võimalust nautida muusikat, seltskonda ja värsket õhku.
1880. aastatel park laienes veelgi, ulatudes mere äärde, kuhu rajati elegantne rannapaviljon. See uus hoone lisas pargile aristokraatliku hõngu ning muutis selle veelgi populaarsemaks puhkuse- ja jalutuspaigaks. Aastate jooksul lisandusid parki mitmed teisedki vaba aja veetmise võimalused: avati avalik lugemistuba, kus külastajad said ajalehti ja raamatuid sirvida, rajati tenniseväljak spordihuvilistele ning ehitati tagasihoidlik, ent armastatud puhvetihoone, mis pakkus kehakinnitust nii linlastele kui ka kaugemalt tulnud külalistele.
Niimoodi kujunes kunagisest sõjalise tähendusega alast mitmekesine ja elav linnapark, mis kandis endas 19. sajandi lõpu linlikke väärtusi: puhkus, kultuur, kogukond ja tervislik eluviis.
Asu uurima, milliseid lugusid Kuressaare majadel sulle pajatada on.
Toiduelamused Kuressaares
Hea puhkuse juurde kuuluvad tingimata ka head maitsed. Saarte toit on kohalik, puhas ja autentne põhjamaa toit. Kirgas mereõhk on täitnud saarlased huvitavate kulinaarsete ideedega, lase neil ennast üllatada!
Ammuta inspiratsiooni
